Lääne-Saaremaa vaatamisväärsused

Viidumäe Looduskaitseala

Viidumäe looduskaitseala asub Lääne-Saaremaal muistse Antsülusjärve rannaastangu ümbruses. See on Saaremaa vanim ja kõrgeim osa, mis ulatub kuni 59 m üle merepinna. Viidumäe looduskaitseala on rajatud 1957. aastal, tema praegune pindala on 2597,6 ha. Looduskaitseala põhieesmärgiks on Lääne-Saaremaale iseloomuliku loodusliku kompleksi, sealhulgas paljude haruldaste liikide, koosluste ja elupaikade kaitse.
Looduskaitsealal asub 23-meetrine vaatlus- ja tulevalvetorn, mille tippu viib 80-astmeline trepp.

Viidumäe õppe-loodusrada

Viidumäe õppe-loodusrada saab alguse looduskaitseala keskuse parklast, raja läbimiseks kulub keskmiselt üks tund. Näha saab Saaremaa muistset rannaastangut ning metsakooslusi. Viidumäe looduskaitsealal kasvab üle 660 liigi soontaimi, nende hulgas 59 Eestis liigina kaitse alla võetud haruldust. Haruldustest kuulsaim on Saaremaa robirohi.

Käkisilma-Vilsandi matkarada

Käkisilma-Vilsandi matkarada on mööda meresaari ja madalat merepõhja kulgev umbes kahe kilomeetri pikkune meeleolukas rada Kuusnõmme poolsaare otsast, Käkisilmast,  jalgsi läbi mere Vilsandi saarele. Teekonda iseloomustavad avarad vaated, merelinnud, rannikutaimestik ja  lambad. Matkarada läbides tuleb jälgida süvendatud Käkisilma veetaset (võib ulatuda täiskasvanul nabani) ning veevoolu, mis võib olla päris tugev, kuna paralleelselt matkarajaga kulgeb paadiliiklus Vilsandile.

Vilsandi matkarada

Vilsandi matkarada iseloomustab saareline elulaad ja mereline pärandkultuur – sadamahooned, kaptenite ja meremeeste talud, tuulikud, näitus looduskaitse  ja merenduse ajaloost Mändre talus, ujumisrand, kadastikud, rannakarjamaad, vaade Vaikadele – linnusaartele, kus sai alguse Baltimaade looduskaitse, enam kui 200 a vana tuletorn ja tsaariaegne tuletornilinnak koos üle 150 a vana ilmajaamaga; korallrifid, loometsad, metsa püsivaatlusruut, Vesiloo saar, klibuvallid, merelinnud, metsloomad ning huvitav taimestik.

Miku metsapark

Miku metsaparki Saaremaal, Vilsandi Rahvuspargi keskuse Loona mõisa lähedal, on kõik aastaringselt oodatud. Miku metsapargis saad tuttavaks Saaremaa taimestikuga, õpid tundma, kuidas metsasaadusi kasutati, tutvud endisaegsete metsatöödega ja saad neid ise proovidagi. Võta kaasa vanemad, lapsed, sõbrad, tuttavad ja tule ise vaatama-kogema! Soovi korral telli retkejuht ja metsaeine. Kontakt: 52 69974, info@parimusmatkad.ee

Soeginina pank

Soeginina pank asub Lümanda vallas, Saaremaa läänepoolseimas tipus, Elda poolsaare läänerannal. Panga pikkus on umbes 500 meetrit, maksimaalne kõrgus 3,6 meetrit. Siin paljanduvad Rootsiküla lademe Soeginina ja Vesiku kihtide dolomiidid ja dolomiidistunud lubjakivid. Pangal võib näha siluri ajastu (450-410 miljonit aastat tagasi) loomsest ja taimsest materjalist järele jäänud kivistisi – koralle, sammalloomi, vähilaadseid, tigusid ja teisi elukaid. Väga vähestes kohtades maailmas on nii kauget aega kivististes võimalik näha, kuna teised aegkonnad on peale ladestunud.

Panga peal kasvavad kased ja teised laialehised puuliigid, mis on oma juured kõvasti panga pragudesse ajanud. Mööda puutüvesid, 17-18 meetri kõrgusele, roomab põhjamaa liaan, kaitsealune liik – luuderohi. Samas asub ka üks vähestest Eestimaa looduslikest pärnikutest. Soeginina pangalt paistab Innarahu, kus käivad hallhülged lesimas ja jäävaestel talvedel poegimas.

August Mälgu sünnikoht

August Mälgu sünnikoht Lümanda vallas  Koovi külas on tähistatud mälestuskiviga.

August Mälk (1900-1987) oli eesti romaani- ja novellikirjanik, kes sündis Lümanda vallas Koovi külas  Vähiku talus. Ta õppis Lümanda ministeeriumikoolis ning Kuressaare linnakoolis, töötas Torgu ja Mõntu koolis, hiljem Lümanda koolis õpetajana ja koolijuhatajana ning etendas suurt osa piirkonna kultuurielu edendamisel. August Mälk oli tõeline „maa sool“ – haridusseltsi Kultuur esimees, osav kõnemees, esines koosolekutel ja üritustel, ristis lapsi ja mattis surnuid ning juhendas näiteringi. „Päevad ja õhtud kulusid koos rahvaga, aga ööd –  need olid minu omad ja sel ajal oli aega raamatuid kirjutada ning muu kirjatööga tegeleda,“ on kirjanik ise nentinud. 1944. aastal pages Mälk Rootsi, kus jätkas oma kirjanduslikku tegevust ja elas elu lõpuni.

August Mälk sai tuntuks  rannarahva elu kirjeldavate südamlike romaanide ja näidenditega. Oma rannaromaanides ja – juttudes on ta jäädvustanud randlaste põhilisi eluhoiakuid, töökust, raskeid elutingimusi ning trotsivat optimismi. Eri raamatutena on ilmunud 18 romaani, 9 novellikogu, 3 jutustust, 8 näidendit, 2 mälestusteraamatut, 1 lasteraamat. Tema teosed on ilmunud rootsi, soome, läti, saksa, hollandi ja tšehhi keeles. Enne Rootsi põgenemist tegeles ta poliitikaga ja sai Riigikogult kingituseks Tallinnas asuva Lagle talu.

Tänasel päeval toimetab Vähiku talus August Mälgu vennatütar Kaja oma perega.

Elda pank

DSC_1269Elda pank asub Lümanda vallas  Elda poolsaare loodetipus, Vilsandi Rahvuspargi territooriumil. Panga pikkus on 400 meetrit, kõrgus 1,8 meetrit. Siin paljanduvad Rootsiküla lademe kihid – koralle, väikesi stromatoliite ja onkoliite sisaldavad dolokivid. Alumises, 70 cm paksuses dolokivi kihis on pruunikas, savine vahekiht, milles on küllalt hästi säilinud lõuatute kalalaadsete pead ja kere esiosa katnud kilbid. Elda pank on oma ümbruse poolest Soegininast erinev – ei ole puid ega põõsaid, pangapealne on lage. Kuid samuti nagu Soegininal, murrab meri pangast lahti suuri paelahmakaid ning mererannal paljandub ilus paepõrand. Pangalt paistab Salava saar, kuhu sõja ajal tulid paadid põgenikele järele. Salava taha jääb Nootamaa (kõige läänepoolsem tükike Eestimaal) , paremalt paistab Loonalaid, põhjasuunas piirab vaadet Vilsandi oma 200-aastase tuletorniga. Elda all olid omal ajal ka mitmed lautrikohad, kuna meri on seal piisavalt sügav.

Audaku leprosoorium

Audaku leprosoorium on Saaremaal  Lümanda vallas asunud pidalitõbiste hooldusasutus, mis asutati talurahvaasjade komissari Julius Sanderi initsiatiivil 1903. aastal.

Leepra ehk pidalitõbi on kõiki elundeid ja elundisüsteeme tabav krooniline nakkushaigus. Eestisse tõid leepra sisserändajad 11.-13. sajandil.

Vajadus uue ja ajakohase varjupaiga järele tekkis Saaremaal seoses uute ja ulatuslike leeprakollete levikuga, mis haarasid Sõrve, Lümanda, Kihelkonna ja Mustjala piirkonda. Haiguse levikule aitas kaasa teadmatus kõnealuse haiguse edasikandumise mehhanismidest ja kodused ravivõtted – sageli kasutati raviks mudavanne, mida võisid koos võtta nii leeprahaiged kui ka need, kes olid leeprast veel puutumata, seades end niimoodi nakatumisohtu.

Leprosoorium oli koloonia-tüüpi asutus, kus taluhooned olid ümber kohandatud nii personali kui haigete vajadusteks. Kokku võttis leprosoorium enda alla 13 taluhoonet. Peahoones paiknesid ambulants, suur köök, ladu, kaks haigetuba ja ruum vaimulike teenistuste tarvis. Enamik haigetest elas viies väiksemas, 8–10 haigele ette nähtud majas. Arsti maja jõuti valmis ehitada 1924. aastaks, kuna varem kohapealne arst puudus.
Leprosoorium tegutses 42 aastat ning selle likvideerimisega 1946. aastal kuulutati ka pidalitõve levik Saaremaal võidetuks. Seetõttu märgib Audaku leprosoorium tänini üht olulisemat verstaposti võitluses ohvriterohke nakkushaigusega ja visa vastupanu selle leviku tõkestamiseks.

Harilaid

Harilaid on umbes 4 km pikkune poolsaar, mille pindala on 3,62  km². Harilaiu loodepoolsem tipp kannab Kiipsaare nuka nime, vastastipp kagus – Kelba nuka nime. Harilaid kerkis merest saarena 1000–2000 aastat tagasi. Poolsaart iseloomustab liigirikas ja kaitsealuste taimede poolest rohke floora. Soontaimi on registreeritud üle 300 liigi, millest kaitsealuseid on 20 liiki. Samblaliike on 100 piires, neist 4 on Eestis haruldased. Loomadest elab Harilaiul metskitsi, põtru, rebaseid, metssigu ning hall- ja valgejäneseid.
Harilaiul asuvad vaheldusrikkad matkarajad (pikem rada on 10 km, lühem rada 2 km) ning poolsaare loodetipus, Kiipsaare neemel, on tuletorn.

Kihelkonna Miikaeli kirik

kih kirikLääne-Saaremaa ühes vanemas asulas Kihelkonnal paiknev Miikaeli kirik kuulub Eesti vanimate kirikute hulka. Arvestuste kohaselt alustasid kiriku ehitamist Saare-Lääne piiskop ja Liivi ordu hiljemalt 13.sajandi keskpaiku, kirik sai valmis tõenäoliselt 1270-ndatel aastatel.

Kihelkonna kirik on rikas väga vana ja haruldase kirikuvara poolest. Renessansi -ajastusse kuuluvad altarisein (1591) ning kantsel (1604) on omas laadis vanimate hulgas Eestis. 1796.aastal kantslit rekonstrueeriti, tollest ajast pärineb korpuse lehtrikujuline alaosa ning uus trepp.
Kihelkonna Mihkli kiriku orel on ehitatud orelimeister Johann Andreas Steini poolt 1805. aastal, selle rekonstrueeris1890. aastal F.W. Weissenborn Jekapilsist. See on ainus teadaolev säilinud kirikuorel tema töökojast ja ühtlasi vanim suures osas säilinud kirikuorel Eestis.

Kirikust 200 meetrit loodes asub Eestis ainulaadne eraldi asetsev kellatorn. Euroopas on säilinud üldse kolm sellist eraldiseisvat kellakoda, kuid kell heliseb vaid Kihelkonna kojas.

Kihelkonna maalinn

Kihelkonna maalinn asub Kihelkonna-Mustjala maantee 5. kilomeetril, teest 140 m lääne pool. Maalinn jääb Odalätsi luidete alale ja on riikliku kaitse alla võetud arheoloogiamälestis. Maalinn on oletatavasti pärit 12. sajandist ja oli tõenäoliselt kasutuses pelgupaik-linnusena. 1998. aastast on maalinn muinsuskaitse all.

Kihelkonna maalinn kujutab endast männimetsaga kaetud valli liivaluidetel. Kujult piklikovaalne, suurusega 120 x 75 meetrit. Õue pindala on 5300 m². Ala on Odalätsi maastikukaitseala osa. Maalinn asub Odalätsi luidete lõunapoolse aheliku idaosas. Muudetud on nõlvade kuju ja vallide nõlvasid on kindlustatud biohermse lubjakivi munakate ja klibuga.

Kuriku pank

Kuriku pank asub Kihelkonna vallas Tagalahe looderannal Undva külast idas. Järsaku pikkus on 1,3 km, kõrgus 3,5 m. Paljanduvad Jaani lademe Ninase kihistiku kivimid. Panga keskmises osas leidub üle 400 miljoni aasta tagasi ekvatoriaalses kliimavöötmes, madalas Paleobalti ääremeres kujunenud fossiilseid moodustisi, mis on ehitatud põhiliselt lubivetikate, sammalloomade ja korallide poolt. Kuriku panga kõrval asub Saaremaa suuruselt teine, Suuriku pank.

Loona mõis

Loona mõis (saksa keeles Kadvel) asub Kihelkonna vallas, Kihelkonna-Lümanda maanteest läänes. Mõisa on esmamainitud 1506. aastal.

Loona mõis kuulus 16. sajandil von Lodede aadliperekonnale, kes ehitasid mõisa välja kivist kindluselamuna (vasallilinnusena). Von Lodede valduses oli mõis kuni 1791. aastani. Hiljem on mõis olnud nii von Stackelbergide, von Bergide, von Osten-Sackenite kui ka von Ekesparrede omanduses. 1820-ndatest aastatest kuni võõrandamiseni kuulus mõis von Hoyningen-Huenede aadliperekonnale. Mõisa viimane võõrandamiseelne omanik oli Olga von Hoyningen-Huene.

Keskaegse vasallilinnuse keldriruumidele püstitatud ühekorruseline kivist mõisahoone on ehitatud mitmes järgus peamiselt 17.-18. sajandil. Oma praeguseni säilinud saaremaalikult tagasihoidliku klassitsistliku välimuse sai hoone 19. sajandi alguspoolel.

Mihkli talumuuseum

Mihkli talumuuseum asub Viki külas, Kuressaarest 28 km Kihelkonna poole. Talu eksponeeritakse muuseumina 1959. aastast. Muuseumi rajamiseks ei olnud vaja teha kogumistööd: lisaks täielikule hoonetekompleksile oli kohapeal säilinud rikkalik tarbeesemete kogu. Pea eranditult on need esemed valmistanud selle talu elanikud kahe sajandi jooksul, kuue põlvkonna kätetööna.

Muuseumis saab teada, kuidas elasid meie esivanemad, milliste tarbeesemete ja põllutöömasinatega nad toimetasid. Osasaamine vanast taluelust annab igale inimesele võimaluse tunda end osakesena meie ajaloost.

Odalätsi karstiallikad

IMG_1834_1Odalätsi allikad asuvad Kihelkonna – Pidula maantee 9. kilomeetril, Odalätsi küla põhjaserval, teest vasakul. Need on Saaremaa veerikkamad allikad (kuni 200 l/s). Odalätsi allikad kujutavad endast karstiallikate rühma, milles üksikud allikad ei ole selgesti eristatavad. Ühinedes moodustavad allikaveed umbes 20 meetri laiuse liiv-kivise madala voolusängi, kust algab maaliline Pidula oja. Allikaid ümbritseb männik kadakase alusmetsaga. Pidula oja soostunud kallastel kasvavad mitmed kaitsealused taimeliigid.

Tee ääres on parkimisplats ja metsa allikate juurde viivad laudteed. Odalätsi allikaveega on hea silmi pesta, kuna sel on raviv toime ning rahvajuttude põhjal noorendav mõju.

Pidula mõis

Pidula mõis, saksakeelse nimetusega Piddul, asub Kihelkonna vallas, täpsemalt Kihelkonnalt 11 km Mustjala poole. Pidula mõis on rajatud 16. sajandil ja on üks vanimatest rüütlimõisatest Saaremaal. Mõisa esimene omanik oli Joachim Sträcke, hiljem oli mõis pikalt seotud von Stackelbergidega, kelle käest see 1787. aastal abielusidemete kaudu von Tollide omandusse läks. Viimaste kätte jäi mõis kuni riigistamiseni 1921. aastal. Aastatel 1920 – 1970 asus mõisas kohalik kool. Praegu on Pidula mõisa omanik Vesa Lappalainen.

Pidulat hindavad kunstiajaloolased Eesti ühe kauneima barokse mõisamajana, tänu läbimõeldud proportsioonidele ja paljudele maitsekatele detailidele nagu peafassaadi räästakarniisid, tahutud dolomiitplokkidest nurgad, uhke poolkelpkatus, sümpaatne portikus ning ilusad luukidega aknad. Võlvitud lagedega paehoone vanem osa pärineb mõisa asutamise ajast, uus osa on arvatavasti ehitatud 1728. aastal. Samal ajal on ehitatud hobusetall koos viinaaidaga, viljaait ning magerehi.

Suure Tõllu kerisekivi

Suure Tõllu kerisekivi asub Kihelkonna vallas, 700 meetri kaugusel Pidula-Üru teeristist. See on suurim kivi Kihelkonna vallas ning on looduskaitse all. Kivi lähedal on infotahvel ja parkimisvõimalus 10 sõiduautole või 2 bussile. Kivi kõrgus on 4,6 meetrit; pikkus 6,6 meetrit; laius 4,5 meetrit ja ümbermõõt 17,3 meetrit. Suure Tõllu kerisekivi on rändrahn, mis nii nagu teisedki rändrahnud, on meile jõudnud viimasel jääajal koos jääga. Kliima soojenemisel jäi rahn sinna, kus jää selle ümbert sulas. Enamus Saaremaa rändrahne on pärit Läänemere põhjast või Soomest.

Suuriku pank

Suuriku pank asub Kihelkonna vallas, Tagamõisa poolsaare kirdenurgal, Undva külast kirdes. Suuriku on Saaremaa pankadest kõrguselt ja pikkuselt teisel kohal. Järsaku pikkus on 1,6 km, kõrgus kuni 20 m. Siin paljanduvad Jaani lademe Mustjala ja Ninase kihistike kivimid. Panga alumised 8 meetrit koosnevad Siluri kivimitest, ülemine osa aga kobedatest pinnakatte setetest. Panga keskmises kolmandikus on jälgitav horisontaalsete kihtide asendumine ebakorrapärase kujuga kõrgendikega (biohermidega), mis on ehitatud põhiliselt sammalloomadest.

Huvitav on see, et Tagalahe pankrannik jätkub teise astmena vee all. Suuriku juures on esimesel astangul eriti vähe vett peal, seetõttu on siin karile sõitnud mitmed laevad. Siin juhtus ka üks ohvriterikkaim laevaõnnetus Eesti merelaevanduse ajaloos. 1951. aasta novembritormis tuli Loksalt mootorpurjelaev Lydia Koidula, lastiks tellised. Algas torm ja laeval kästi siirduda Tagalahte. Laev sattus Suuriku panga veealuse astangu peale. Laeva esiosa libises astangu peale, tagaosa jäi rippuma sügaviku kohale. Laine tõstis tagumist osa nii kaua üles-alla, kuni see murdus. Mehed, kes olid esimese osa peal, pääsesid, tagaosas  olnud inimesed hukkusid koos kapteniga. Rannakivide vahelt võib praegugi leida mere poolt lihvitud punaseid tellisetükke.

Tagamõisa puisniit

Tagamõisa puisniit asub Saaremaal  Kihelkonna vallas. Kaitseala on loodud 1957. aastal Saaremaa suurima säilinud puisniidu kaitseks. Tagamõisa puisniit on väikeskaalaliselt (1m²) liigirikkuselt Eestis kolmandal kohal oma 67 liigiga 1m²  kohta.
Puisniidud on Saaremaa taimkatte lahutamatuks ja kõige iseloomulikumaks osaks. Nad on levinud saare kõikides osades, suuremate ja väljakujunenud kogumikena esinevad aga saare lääneosas (Kõrusel, Neemel, Tagamõisas, Järumetsas, Pilgusel jm).  Tagamõisa poolsaarel esineb peamiselt tamme – puisniit. Puurindes esinev tamm on siin 5 – 15 m kõrgune, jändriku tüvega, madalalt algavate okstega. Kohati võib märgata üsna head tamme looduslikku uuendust. Tammele lisandub arukask, kuusk, jalakas, saar, pärn.

Undva ehk Tõrvasoo pank

Undva pank asub Kihelkonna vallas Tagamõisa poolsaare põhjatipus. Vaid paari meetri kõrgune pank on ebaühtlane ning avamere lainetest ja tormidest räsitud. Kuigi meri püsib Undva lähistel pikalt jäävabana, muudab jääminek igal kevadel rannajoont ning vähendab panga mõõtmeid. Panga pikkus on umbes 500 meetrit. Siin paljanduvad Jaani lademe Ninase ja Mustjala kihistiku kivimid. Võib näha Siluri ajastu (450-410 miljonit aastat tagasi) loomsest ja taimsest materjalist järele jäänud kivistisi – sammalloomi, käsijalgseid, meriliiliaid. Panga ülemises osas on 45 cm kõrgune ja 1,50 meetri laiune kõrgendik, mis on moodustunud üksteisele kinnitunud organismide (korallid, lubivetikad, käsnad jt) lubiskelettidest. Undva panga all olev Uudepanga laht üks suuremaid kirju haha talvitumiskohti.

Stebeli rannakaitsepatarei

Teise maailmasõja ajal toimusid Sõrves mitmed lahingud Saksa ja NSVLi vägede vahel. NSVL vägede Saaremaa võimsaima ja moodsaima rannakaitsepatarei ehk Stebeli patarei juurde pöörab tee Sääre – Kaugatuma maantee 3. kilomeetrilt. Sama maantee neljandalt kilomeetrilt umbes 100 m lääne suunas asub Stebeli komandopunkt, kuhu on püstitatud betoonist obelisk.
Stebeli patarei koosnes komandopunktist, kahest maa-alusest suurtükitornist, vaatlustornist, katlamajast ja sõjaväelinnakust.

Panga pank

Panga (Mustjala) pank asub Saaremaa põhjarannikul, Panga küla lähedal. Panga maksimaalne kõrgus on 21,3 m.

Panga pank on kõrgeim Saaremaa ja Muhu põhjaranniku pankadest. Panga ulatus on umbes 2,5 km ja see asub Panga neeme põhja -, loode – ja lääneküljel. Kõrgeim koht on neeme loodetipust veidi lõuna pool. Mujal jaguneb pank kaheks astanguks, millest teine jääb 13 m kõrgusest merre laskuvast järsakust veidi sisemaa poole.
Looduskaitsealal on lummavalt ilus päikseloojang, saab pidada piknikku, vaadelda linde, ammutada tervist silmaallikast, teha kauneid loodusfotosid.
Pangal on dolomiidist päikesekell.

Kaali meteoriidikraatrid

Kaali meteoriidikraatrite väli Saaremaal on Eesti haruldasim loodusmälestis, olles ühtlasi Euraasia efektseim kraatriväli. Kaali meteoriit on viimane maailma tihedasti asustatud piirkonda langenud hiidmeteoriit. Selle langemine juba asustatud Saaremaale põhjustas suuri purustusi, mida on võrreldud väikese tuumapommi plahvatusega.

Meteoriidi langemine on ajalooliselt tähelepanuväärne plahvatusega seotud sündmusena ja sellest tulenevate kultuuripilti kandunud mõjutuste poolest. Kaalis kujunes plahvatuse tagajärjel uus pinnavorm, mis sobis kasutamiseks linnuse, veevõtukoha ja ohvrihiiena. Kaalis tehtud arheoloogilised uuringud on kinnitanud kraatrivälja unikaalsust.
5-10 km kõrgusel lagunes meteoriit ja sadas maapinnale tükkidena, millest suurim tekitas 110 m läbimõõduga 22 m sügavuse kraatri ja 8 väiksemat 12-40 m läbimõõduga 1-4 m sügavused kraatrid. Kõiki kraatreid pole tõenäoliselt veel leitud.